Esile tõstetud

Lõpp on nii lähedal, et täitsa hirmus!

“Naabrist parem” finaalsaade on kolmapäeval kell 20:00, ära maga maha!! Võita saame me ainult siis, kui teie hääletate ja õigele numbrile helistate! 😉

Mulle pole veel kohale jõudnud, et see hullumeelselt lahe aeg nüüd otsa saab. Enne saate algust ma olin valmis, et see projekt nõuab palju aega, energiat ja pühendumist, aga ikkagi oli see palju rohkemat kui oodata oskasin. Raske pole seda kirjeldamaks õige sõna, kuna vaatamata meeletule tööle, vaevale ja magamatusele on iga hetk olnud nauditav ja äge, aga pigem just emotsionaalne. Kahe kuuga oleme saanud teiste naabrite ja võttemeeskonnaga sõpradeks ja korter on saanud nii meie omaks! Iga element on mõtte ja hoolega paika sätitud ning kogu korteris pole vist sentimeetritki, mida me viimistlenud poleks. Ei taha mõeldagi, et kui me ei võida, läheb keegi teine meie ehitatud korterisse elama.. Õnneks jääb saatekogemus ja vahvad mälestused mulle alatiseks! 🙂

Meie töö on nüüd tehtud nii hästi kui suutsime ja ma arvan, et oleme ise enda korteri suurimad fännid. Täiesti uskumatu, kui palju me suutsime lühikese ajaga ära teha ja mida kõike me nende nädalate jooksul läbi elasime, 40-tunnisest värvimisvõistlusest kinnisilmi voodipesu panekuni.. Ja muidugi see orienteerumine oma võluvate hüppenööriharjutustega.. 😀

Viimased kaks ja pool kuud minu elust on olnud hullumeelselt kiired ja ise ka imestan, kuidas ma nii väheste unetundidega funktsioneerida olen suutnud. Nüüd aga ei kujuta ette, mida ma oma eluga peale hakkan, kui see kõik läbi saab. Nädalavahetuseks saab oma plaane teha? Polegi võtted? Midagi harjumatut! 😀 Hommikuti Olerexis hammaste pesemine jääb ka nüüd loodetavasti minevikku.. 😀

Tele- ja filmindusehuvilisena on mul hea meel, et sain suhelda ülitoredate inimestega, kes seda saadet teevad ja nad on mulle üht-teist õpetanud ja juurde rääkinud. Saates osalejana on aga kõige paremad hetked olnud need, mil peale pikka võttepäeva, kui pinge on korraks maas, võtsime aega, et istuda ja vaadata, mis me seekord suutsime valmis teha. Meelde jääb ka mõnus õhkkond, mis võttepäevadel alati oli. Pingeline küll, aga ikkagi visati nalja ja oldi üksteisele toeks. Esimesed mitteametlikud Moonalao 11 ühistukoosolekud on kah peetud!

Kõige eredamalt jääb kindlasti meelde saunaehituse viimane päev ja öö. Siretiga juhtus õnnetus ja tal ei jäänud muud üle, kui voodis palavikku välja magada. Meil aga oli paanika, sest tööd oli palju ja aega vähe. Üritasime Andriga aidata nii palju kui vähegi oskasime ja sain endalgi näpud veriseks lihvitud, aga see ilmselgelt pole midagi märkimisväärset võrreldes Siret nimetissõrmega. 😀 Pingutus oli seda väärt ning kurnava öö tulemuseks oli ilus saun ja kuldne rosett! 🙂

Finaalsaates aga on otsustajaks televaatajad ja kõikide vaatajate häältest sõltub meie saatus. Ma tahaksin, et rohkematele inimestele jõuaks kohale, kui oluline see võit minu jaoks on ja kui palju see mu elu muudaks. Ma sain just 18-aastaseks ja elan teist aastat kodust eemal. Praegu üürin ma tuba, kus on voodi, kapp, peeglilaud ja see ongi kõik. Me ehitasime nüüd korteri täpselt minu soovide ja vajaduste järgi ja kaks kuud oleme kogu perega elanud ja töötanud selle nimel, et peale seda oleks mul oma kodu. See tähendaks minu jaoks nii palju, et seda on võimatu sõnadega kirjeldada. Nüüd on kõik Teie teha!

Hääletuse ajal siis tead, kelle numbrit valida, eks? Ikka saarlased, korter 4! 😉

naabrid_59 — Andri ajas samal ajal kuskil palli väravasse.

Esile tõstetud

Köök + kogu kupatus!

Köögid – neid ei pea ju ise paigaldama, seega meil on puhkusenädal? Kaugel sellest, kogu korter tuleb ju valmis saada! 😀 Iga viimnegi kardinatagune värviparandus peab nüüd saama tehtud ja paremini kui kunagi varem. Pinge polnud kuskile kadunud ja kuigi väsimus pole me kehadest mitte lahkunud, vaid süvenenud, siis jõudu andis teadmine, et tegelikult me ju tahame, suudame ja teeme ära ka!

Kööki käisime Andi mööblis kavandamas juba siis, kui saade oli alles algusjärgus. Ideest sai joonis, joonisest projekt, materjalid valitud ja tellimus sisse antud. Tublid töömehed Andi mööblist tulid meile köögimööblit paigaldama ja tuleb mainida, et tegid väga korralikku tööd ja koristasid enda järelt kõik ära, sellist elementaarset viisakust kahjuks iga töömehe puhul ei näe.

Ühel hetkel avastasime, et toas on kolm tolmuimejat – meie, elektrikute ja köögi töömeeste. Omamoodi äge olukord, sest tavaliselt peab tolmuimejat taga ajama ja maja pealt otsima. 😀

Saabus ka see õnnis aeg, mil tuppa sai elekter! Kõik need nädalad on pikendusjuhtmete peal elatud. Kujutate ette seda rõõmu, kui lülitist saab laelambi põlema panna ja pistikupesasid saab päriselt ka kasutada? Alguses oli täitsa harjumatu ja pidevalt unus ära, et ei enam pea prožektorit toast tuppa vedama. Iga kord kui tuli põlema pandi, kõik üllatunult vahtisid. 😀

Kuna kõik pidi saama lõpetatud, siis jätsime issi tööle ja läksime Siretiga veelkord Bauhofi šoppama. Avastasime (lõpuks), et nimekirjade tegemine aitab ikka megalt ja võtsimegi siis varem koostatud listi ette. Lausa kaks tundi sai valitud taimi, lillepotte, nõusid ja soolatopse. Seejärel kiirustasime korterisse tagasi ja värske meelega olime valmis viimaseks ametlikuks töö-ööks!

Tööd jagus kõigile. Siret pani kööki tapeeti, issi pani lakke LED-riba, mina värvisin panipaika, Andri pani köögitoole kokku. Abis oli veel Karita, kes tegeles taimedega ja värvis lillepotte ning Aivo parandas elutoa telekatagust ja täitis issiga koos muid meistrikätt vajavaid ülesandeid. Vahepeal läksime Karitaga hipsterite juurde saunalaudist niiskuskindlaks tegema, Siret liikus edasi silikoonimise peale ja issi.. no tal ülesandeid jagus!

Mingi hetk öösel tundsime, et nüüd on aeg see riiul ikka ära teha! Teipisime seina peale mingid jooned ja vaatasime, kas oleks okei kui kuskile sinna tuleks midagi. Umbes nii need plaanid täienevadki. 😀 Siis tõmbasime teibid maha ja panime uuesti, nüüd juba veits täpsemini. Siis veel paar parandust ja hops-hops riiuleid saagima. Paras nuputamine, sest riiul tuli täpselt nurka ja mis imenurkade all neid plaate saagima pidi, et perfektselt kokku sobiks, seda teavad ainult issi ja Aivo. (Tore, et vähemalt nemad aru said!) Tulemus sai suurepärane, mina olen fänn! 😀 See näeb tõesti välja nagu poest ostetud disaintoode ja kuskilt ei paista, et oleks ise tehtud, aga ometi nägin oma silmaga kuidas see sündis.

Viimane võttepäev oli äärmiselt põnev! Köögi hindamisel saime žüriilt väga asjalikke kommentaare ja palju kiidusõnu. Kõikide korterite köögid olid tõesti ägedad ja omapärased ning isegi rivistus möödus täitsa rahulikult.

Siiamaani polnud meil mängudega eriti vedanud, aga nüüd oli aeg ennast tõestada! Julgen öelda, et kõrvalt vaadata oli ikka palju pingelisem. Issi ja Siret teadsid, mis nad teevad – siuh-säuh-piuh-pauh ja valmis! Mina aga Arturi ja Andriga seal kõrval hüppasin üles-alla ja ei julgenud vaadata, kas mõni näpp lüüakse lapikuks või mitte. 😀 Teenisime sealt oma viienda kuldse roseti ja kogu hooaja jooksul ei ole me saanud mitte ühtegi punast rosetti! 🙂

Järgmine kolmapäev ongi käes suur finaal. Meie töö on nüüd tehtud ja kõik jääb teie kätesse! 30. mail kell 20:00 olge telekate ees (saab ka kohapeale tulla) ja hoidke telefon hääletamiseks käepärast! Aitäh ja näeme, kindlasti tuleb enne finaali üks postitus veel! 😉

20180321_191241 — Köögi kavandamine täies hoos

Screenshot (390) — Siin juba köögi paigaldamine

Eelmisel õhtul oli tuba alles selline, sinna vist külalisi ei kutsuks?

Screenshot (391) — Vasakus ääres on näha teibiribasid seina peal, kui mõtlesime riiulit välja.

Kui enne tundus LED-riba esikus kuidagi imelik, siis nüüd saab aru küll, eks?

Hommikuks oligi selline riiul seina peal (issi ja Aivo suudavad iga kord oma osavust tõestada!)

Screenshot (396) — “Salakaamera! Vahele jäid!”

Elutuba sai armsa näo :)

Esile tõstetud

Elutoa nädal algas sellega, et tuli uuesti värvimistööd ette võtta. Tahtsime ju roosat diivanit, aga kui seda mõttes tuppa paigutasime, saime aru, et kuule, diivan sobiks rohelise seina taustale hoopis paremini ju! Kiire tšikibriki (loe: öö läbi tööd) ja seinte värvid vahetatud nii, et täpselt ei saa aru, mis teistmoodi on, aga kuidagi paremaks läks. 😀

Mina jõudsin kohale kaks päeva enne hindamist. ja ees ootas siiras üllatus – midagi oli juba tehtud! Tavaliselt on sel hetkel alles tuba tagurpidi pööratud. Seekord oli diivan seina ääres ja lambid nurgas (mitte küll paigas, aga siiski olemas juba)! Aga noh, et ikka liiga hästi minema ei hakkaks, siis avastasime, et tuleb diivan välja vahetada. Tegelt oli see positiivne uudis, sest saime uue diivani, mis sobis meile veel paremini!

Siis muidugi see kauaoodatud kamin! Ilmselgelt issi muust ei rääkinudki ja ta ootas väga, et seda lõpuks tegema saaks hakata. Mingi idee oli meil teada, aga projekti joonistas issi täitsa ise valmis. Kaminakojalt saime sisu (see põleti) ja Liidukivi lõikas meie jooniste järgi suurtest kiviplaatidest sobivad tükid välja. Siis tuli appi Aivo (tohutu tänu!) ja kahekesi nad ehitasidki kamina otsast lõpuni valmis. Liimisid tükid kokku, lihvisid, faasisid, poleerisid ja misiganes erialasõnu siin kasutama peaks, ma täpselt ei tea, aga tulemuseks sai ainulaadne ja väga ilus kamin.

Sooja annab see 2 kw (kõrval istudes hakkab ikka palav) ja põleb ilusa piirituseleegiga (mis näeb välja nagu päris). Aa, ja muidugi peab ütlema, et see on teisaldatav ka. Ehk siis kaminat saab liigutada kas mööda riiulit ja seina äärt või siis tõsta kasvõi teise tuppa kui tuju tuleb. Eks ta on raske ja päris ratastel ei sõida, aga siiski liigub!

Öösel, kui kamin valmis sai ja paika tahtsime panna, tuli välja, et riiul, mis eelmine hommik suure vaevaga kõvasti seina külge kinni pandud sai, on na-atuke vale kõrgusega. Üllatused otsa ei saa! 😀 Täitsa tükk aega istusime ja vahtisime seda olukorda. Ei tahtnud ju kaminat ka alt madalamaks saagima hakata, aga riiuli oleks maha saanud ainult koos seina või vähemalt värvi ja pahtliga. Lõpuks nikerdati see riiul pooleks saagida ja leiutati juurde koht ajakirjade/raamatute jaoks, mis lõpuks nägi nii äge välja, et lausa hea meel, et selline viga tekkis. 😀

Pildid said seina ja äge USB-pesadega põrandalamp diivani kõrvale paika ning olimegi valmis kohtunikke vastu võtma. Vaip ja toataimed lisandusid küll alles hiljem, aga mulje sai kätte ja meid jätkuvalt ei häiri need hotellikommentaarid, sest meie arust on kena ja sobib kokku tervikuga (mida näete järgmises saates). 🙂

Siis see mäng.. No suht kohutav. Mitte suht. Lihtsalt kohutav. Esimene punkt meil oli rattasõit ja see oli lebo, sest issil trikid käpas. Teiseks aga pidi neid taimi määrama ja nuusi mis sa nuusid, ei nuuskind mina sealt midagi välja. 😀 Kolmandasse punkti jõudes jooksis juhe korraks kokku, aga kiire ristkorrutis ja saime välja arvutatud. Natuke muidugi mõtlesime üle ja isegi kaugemale, kui ülesande koostajad jõudnud olid. Viimaseks aga tuli see hüppenöör ja pehmete jalgadega tuli see ära töntsida seal. 😀 Aitäh, Kertule, et ta mu hala ja nutu välja jättis, ma tegelt olin ikka päris läbi omadega ja reaalselt nutsin, et ei jaksa joosta enam. 😀

Hindamise rivistus oli seekord kohe eriti pingeline. Punase roseti andmise süü libistati meie endi kaela, mis ei ole just kuigi hea tunne, nagu arvata võib. Otsuse langetamisel me ei kasutanud mingit strateegiat, vaid mõtlesime, et kui meie enda oma välja jätta, siis missuguses elutoas me õhtuti istuda tahaksime ja puhtalt meie enda maitse ja stiili põhjal tuli ka see otsus. Endal oli muidugi raske ja nõme tunne, eriti kui veel rõhutati, et kõik hääletasid üksmeelselt.. Õnneks said hipsterid kohe kohtunikelt kuldse roseti ja andsid punase ära. See jällegi tõestab, kui erinevad on žürii ja “rahva” hääled, eks.

Nüüd aga suur ja tähtis nädal – köök ja lõppviimistlus. Päris hirmus, et finaal juba nii lähedal on! Pingutame lõpuni ja juba järgmisel kolmapäeval näete kogu tervikut – ootame põnevusega! 😉

Algul oli küll raske aru saada, mismoodi sealt lõpuks kamin kokku tulema peaks, aga tükk tüki haaval võttis ilmet.

Siin juba vaip maas ja täitsa mõnus ju!? (Issi ja Aivo tegid hästi laheda teleka taguse, kuhu saab kõik ruuterid ja juhtmed peita, ja teleka saab sealt välja tõmmata ning igasse suunda pöörata.)

Kui kohtunikud otsust langetasid, kogunesid naabrid meile külla. Nii armas! 🙂

Esile tõstetud

Esik tuli täitsa äge :P

Iga nädal peale hindamist ütleb keegi meile, et pole hullu, järgmine nädal tuleb lihtsam. Siiamaani pole seda veel juhtunud.. Tööd on alati jõhkralt palju, aga võib-olla on asi meis. 😀 Välja hakkab kujunema muster, et nädala alguses keerame kogu korteri tagurpidi, teeme töid, mis varem tegemata on jäänud või mida tahaks uuesti ja paremini teha ning siis kahel hindamiseelsel päeval (ja ööl) jõuame õige ülesandeni (ja vaevleme ajapuuduses).

Tegelikult olime sel nädalal väga produktiivsed. Esimesest päevast alates tegime tööd ja isegi Sireti vend Aare tuli Saaremaalt appi. Sireti ülesandeks jäid peamiselt värviparandused, vannitoa tapeedi niiskuskindlaks lakkimine. Samuti pidime uksed üle värvima, sest meile sobivas toonis uksi ei olnud poest kohe saadaval. Vannituba tehti täiesti tühjaks, et siis natuke uuesti plaatida ning kogu tasapind ja kapp uuesti ja paremini ehitada. Lükandukse ehitasime ka toorikust ise valmis. Ja muidugi lõputud pisitööd nagu pistikupesade ja lülitite paigaldamine ja nii edasi, nimekiri ei lõpe..

Suur töö oli põrand, mis lõpuks ometi täiesti valmis sai. Hipsterid käisid meil tublisti abis, aitäh! 🙂 Nüüd on sellega ühel pool ja igal sammul imetleme seda meistriteost. Uskumatult tuus põrand!

Lõpuks jõudsime mõttega esikuni. Projekt valmis kaua ja valmis joonistatud sai see puidumaterjali poes. Kui siis aga materjalidega korteri jõudsime, avastasime, et olime unustanud elektrikilbid ja muu jama, mis peavad lahti ja kättesaadavaks jääma. Eks tuli siis ringi mõelda ja olemasoleva materjaliga arvestades uus projekt valmis joonistada. 😀

Minul käis abis Karita ja kavatsesime disainelemendi klaaspudelid ära värvida. Selle osaga saime suurepäraselt hakkama, (noh, kui välja arvata need kümme katset segada õiget tooni roosat värvi,) aga kahjuks ei jõudnud need hommikuks ära kuivada ja esitleda neid ei jõudnudki. Kindlasti ükskord hiljem! 😉

Öösel tegime veel viimased pingutused, et päästa, mis päästa annab. Issi ja Aivo lõpetasid esikumööbli ehitamist, panime peeglid seina ja nunnud lillepotid riiulile. 🙂

Tulemuseks sai väga praktiline, läbimõeldud ja äge esik, millega me igati rahule jäime. Mina projekteerimises ei osalenud ja seda enam oli huvitav esiku valmimist näha ja hommikut oodata. Žürii arvamusest, et hotellilikku laminaati on liiga palju, me ennast häirida ei lasknud, kuna teame oma edasisi plaane ja mõtteid näiteks elutoa sisustusega ning usume, et lõppkokkuvõttes sobib see meie visiooni ja korteri stiiliga.

Ma ei saa ka mainimata jätta, et Inbanki remondilaenu idee klipi mõtlesime koos välja ja monteerisin mina. (Mu video oli telekas! haha :D) Ootame teie toetust meie poolt hääletamise kujul, teeme ära!

Seekord oli töine ja tõsine saade ja kuigi nägudelt võib lugeda magamatust, ei ole meie jõud sugugi raugenud! Jääme ootama, mida põnevat järgmine nädal endaga kaasa toob, lähme hipsterite korterisse sauna ehitama. 🙂

NB! Avatud uste päev on 12. mail ja ootame teid kõiki kohapeale korterit vaatama! Otse on ikka midagi muud kui vilksamisi teleekraanil. 😉

20180410_004646_001 — Mida rohkem abikäsi seda kiirem töö ja lõbusam olemine! 🙂

20180411_014553 — Paras katastroof alles

20180412_031616 — Midagi hakkab vist tulema, lood on igatahes välja võetud

20180413_021336(0) — Minu ja Sireti ülesanded

20180413_023000 — Siis kui issi enda pikkuse järgi peeglit paika paneb..

20180413_021047 — Pole midagi imestada, naised teevad ka tööd ja siis on ikka roosat tööriistakasti vaja, eks?

20180413_022924 — Peeglite abil sai vastu hommikut tuju heaks ja motivatsiooni juurde 😀

20180411_191440_001 — Ükspäev tegi Siret kõigile pannkooke 😛

Esile tõstetud

Me saime magamistoa valmis!

Magamistoa nädal algas sellega, et kohale jõudis teine osa põrandamaterjalist ja lisaks kõikidele muudele töödele tuli see ära paigaldada. Üleüldse olime väsimuse haripunktis, aga tempot tuli üleval hoida. Lõppkokkuvõttes sai aga tänu kohatisele üleväsimusele hoopis rohkem nalja ja ideed läksid lendu.

Nädal algas, nagu ikka, plaanimisega. Saate alguses esitlusel näidatud kavand meid ei rahuldanud ja saime aru, et tahame midagi paremat. Suutsime jälle viis korda plaane teha ja ümber mõelda kuni lõpuks ühele pidama jäime ja tegutsema hakkasime.

Tahtsime magamistuppa kolmeosalist suurt panoraampilti seinale ja mitte mingit suvalist, vaid midagi isikliku tähendusega. Sõrve poolsaar on minu kodu ja kuna mu vanaema-vanaisa elavad täitsa Sõrve otsas, on ka Säärel minu südames oluline koht. Emme ikka on rääkinud, kuidas oma lapsepõlves ta sõprade või õdede-vendadega võidu majaka otsa sai joosta, nendest tuhandetest treppidest.. Õnneks, (tõesti, see on megasuur õnnistus,) leidsime kiiresti inimesed, kes kaasa mõtlevad ja meie ajagraafikuga arvestades kaasa aitavad, meil oli ju järgmiseks päevaks vaja. Valmar Voolaid leidis meile ägeda droonifoto, mida kasutada võisime ja Zukker disain aitas lõikamise ja printimisega. Suured tänud selle eest!

Oluline osa magamistoa disainist on see pilt küll, aga mööblit on ju ka vaja! Mitte ühtegi elementi me valmiskujul poest ei ostnud ega isegi eritellimusel ei tellinud. Sebisime terve hommiku-lõuna-päeva ja orgunnisime endale tasapinnamaterjali. Käisime siin ja käisime seal, tohutu aeg kulus materjali toomisele. Siis oli vaja suurtel saetud plaaditükkidel servad ilusaks kantida ja jälle leidsime viimasel hetkel suurepärased abimehed Restawoodist. Sinna kohale jõudmisega oli aga omaette seiklus, sest saarlased päris hästi Tallinna ei tunne ja GPS juhatas meid igasugu huvitavatesse tupikutesse. 😀

Kui me lõpuks Moonalao 11 kortermaja ette jõudsime, oli hindamiseni jäänud 16 tundi. Issile tuli Aivo appi ja tõsine töö hakkas pihta. Uskumatu, mis nad ära teha suutsid! Kogu seinasuurune kapp (ehk siis kõik alates riiulite õigesse suurusesse lõikamisest ja seintele paigaldamisest lõpetades kapiustele hingede freesimisest), voodi peats ja öökapid ning isegi see uhke jalgadeta voodi – kõik-kõik-kõik on issi ja Aivo kätetöö!

Ööl enne hindamist olid kõik naabrid tegutsemas ja põikasid vahepeal läbi ka. Naabri-Rasmus käis meil voodit testimas, et kas ikka kannatab meheraskuse ära ja hipsterid tõid meile nosimiseks maasikaid, nii armas! 🙂

Töö läks lõbusamalt kui näiteks Siretiga madratsikastist vaimustuses olime ja sellega mängisime või siis hoopis šokolaadi jagasime (alati teeb tuju paremaks, eks?) Vahepeal oli probleeme pistikupesade leidmisega ja pidime prožektori juhtme välja võtma, et saag tööle panna. No pole hullu, saame telefoni taskulambiga ka valgust näidata. Ekstreemsed olud, aga saarlased ei murdu! 😀

Hommikul poole kuuest saime valmis – kardinad ees, lamp laes ja liistudki pandud. Jõudsime (ajutisse koju :D) sõprade juurde duši alla minna ja tunnikeseks silma looja lasta. Tagasi objektile jõudes arvasime, et meie magamistuba on kohtunike tulekuks valmis. Valesti arvasime! Tuppa astudes oli paanika, sest pildid olid seinalt alla kukkunud ja veel nii pahasti, et alumised ääred olid katki.. Haarasime kiirelt loodi ja panime uuesti üles. Issi ja Siret läksid õue ootamatule rivistusele ja mina jäin veel pilti seina siluma ja valgeid kapiuksi puhastama. 😀

Mulle meie magamistuba täiega meeldib. Sain oma suunatavad lugemislambid ja see, et voodi on veits nagu kapi süvistuse sees tekitab mõnusa pesatunde. Tundub, et žüriile meeldis ka, saime ju kuldse roseti!

Auhinnaks oli BonBonilt hommikumantlid, mida kohe järgmises mängus kasutada saime. Voodipesu mäng oli lahe ja kõrvalt vaadates sain täiega naerda. Kogu võttemeeskond issi ja Sireti ümber üritas ka naeru kinni hoida. 😀 Aga nad olid edukad ja teenisid meile veel ühe kuldse! Super!

Vot see oli äge saade! Me saime hakkama! Järgmine nädal valmivad esikud, vaatab siis edasi. 😀

20180404_123051 — Nädala alguses saab tavaliselt Bauhofis rohkem aega veedetud kui korteris

20180406_004157 — Peab ikka testima kas raam vastu peab 😀

20180406_111908 — ..pildistamise reaalsus

20180406_114813 — “Vastpärjatud” magamistoas käib fotosessioon, issi istugu ukse taga põrandal 😀

20180406_221824 — Selle kuldse üle on tõesti uhke tunne!

Esile tõstetud

Sama kanal, teine saade!

Mina olen kogu aeg “Eesti otsib superstaari” fänn olnud. Juba esimesest hooajast saati, siis kui Birgit võitis, olen vaatanud ja kaasa elanud. (Kes teab, see mäletab kui tulihingeliselt ma eelmisel hooajal Jüri poolt olin :D) See hooaeg pole olnud aega superstaarisaateid vaadata, kuna enda “Naabrist parem” saategagi küllalt tegemist, aga olen püüdnud kursis olla ja kümne finalisti hulgast lausa neli on rohkem-või-vähem tuttavad. Seega ei pidanud minemist kaalumagi, kui sain teada, et meil on võimalus pühapäeval kohapeale vaatama minna.

But first, let me take a selfie, eks? Kui kiire fotoshoot papist Liis Lemsalu näoga oli tehtud venisime rahvamassiga stuudio poole. Saime istuma üsna taha nurka, aga pole hullu, nägime lavale küll ja eks tahtsimegi rohkem ju kuulata. Kohe alguses hakkas pihta ka see vabatahtlike lavale kutsumine, kui parasjagu eetris ei olda, ja kuna seekord oli vaatamas mingisugune laste grupp, siis joosti lausa tormi, et kes saab mikrofoni oma viisijupi ära laulda.

Positiivse üllatusena mainiti alguses ära, kuidas peaks rütmi plaksutama. Seda ma pole varem kohanud, aga olen puudust tundnud. 😀 Samuti meeldis mulle, et stuudiobänd mängis sissejuhatuseks Avicii lugu, minu meelest armas žest.

Uudo vanemad ja minu emme-poolne pere on sõbrad ja eks kunagi on sealt kaudu tutvutud ja koos aega veedetud. Nüüd on sellest muidugi mitu aastat möödas ja pole ühenduses olnud, aga omakandi poiss ikkagi. 🙂

Sissi tõi üllatusena lavale tantsima oma õe Lisa, kes on minu lennukaaslane. Üliandekad tüdrukud mõlemad ja elan neile ka täiega kaasa! Muide, Sissi hääl on laivis veeel parem ja lihtsalt lummab kogu saali..

Saate lõpus tegime tulevaste staaridega pilte ja muljetasime niisama, kui äkki tuli kikilipsuga TV3 reporter: “Ohhoo, kes siin on? Naabrid! Teeme teiega ka kiire intervjuu.” Väga äge! 😀

Täiega tore õhtu oli ja edu kõikidele tublidele staarihakatistele! 🙂

Vaadake kindlasti väikest videokest, mis eilsest õhtust kokku panin: Saarlased tulevastele superstaaridele kaasa elamas

Esile tõstetud

Õnnetust algusest elevust täis lõpplahenduseni

Põrandanädalat alustasime teadmisega, meil on ainult pool põrandamaterjalist ja ülejäänut pole lootustki enne hindamist kätte saada. Juba korterite kavandamisest saati oli meie kinnisideeks megavinge tumedamast-heledamaks üleminekuga põrand ja see oli peaaegu ainus asi korteris, millest me mitte mingil juhul ei nõustunud loobuma. Kui meile öeldi, et valged põrandaplaadid tulevad kohale heal juhul järgmine nädal ehk ilmselgelt liiga hilja, teadsime, et kuldse roseti võitmise võimalust meil enam pole, aga uut plaani me seekord ei tee.

Ülejäänud materjali tõime ära ja panime nii palju kui saime. Kohe alguses sai selgeks, et see on ikka väga keeruline ja täpne töö. Iga pisike rombikujuline põrandaplaat tuli käsitsi paika panna, kinni suruda ja siis reaga ettevaatlikult edasi minna. Kuskil tekkinud poole millimeetrine nihe on rea lõpuks juba mitme millimeetrine ja sellist asja lubada ei tohi!

Õnneks korvas selle keerulisuse kogu protsessi põnevus. Olime ise hästi motiveeritud ja elevil. Õppisime, arenesime ja saime selgeks ka! Tänu ühele karbile valgetele plaatidele saime natuke katsetada ka neid kõige magusamaid ülemineku kohti. Mitte mingeid reegleid või näidiseid selleks ei olnud, täitsa vabalt sisetunde järgi sättisime heledamaid ja tumedamaid plaate vaheldumisi ja jälgisime, et tulemus oleks selline nagu tahtsime.

Paras nokkimine ja meeletult aeganõudev töö, aga tulemus oli seda igal juhul väärt. Me ise nii fänname seda tulemust ja uhke tunne on öelda, et tegime nii suure töö ära (ma panin ka mõne rea, ausalt). Isegi spetsialistid kiitsid ja ütlesid, et väga kvaliteetne ja hästi tehtud. Erilisust lisab ka see, et mitte kellelgi teisel ei ole samasugust põrandat, kuna meie pandud muster on 100% ainulaadne. Materjal on väga uudne, huvitav ja vastupidav ning meil on tõesti hea meel, et Floorin meile selle ikkagi võimalikuks tegi.

Sellest hoolimata olime tulemuste teadasaamise hommikul muserdatud, sest kartsime punast rosetti, mida me õnneks ikkagi ei saanud. Teised said ju ka aru, et materjali tarne ei ole kuidagi meie teha ja vähemalt see, mis saime, oli tehtud väga hästi.

Siis aga tehti üllatus-rosetivoor – eelarves püsimine. Seda ei oskanud tõesti keegi oodata ja ega me päris täpselt ei teadnud, mis seis meil või kellelgi teisel on. Selgus, et meil on hästi ja tuligi meie teine kuldne! Tegi kohe tuju paremaks ja tõmbas suunurgad ülespoole.

Seekordseks erimänguks oli liistude panemine. Seda me oskasime juba ette aimata, et naised peavad tööle hakkama, aga see, et paarid segi lüüakse pani küll korraks põlve värisema. Loosiõnn oli seekord meie poolel ja õnneks sai Siret meie korterisse jääda. Ta ise ütles ka, et kellegi teise juhendamist ta poleks kannatanud ja oleks lihtsalt ise üritanud ära teha, issiga aga neil koostöö sujus.

Sireti sõnul oli see elupõnev ja pigem oli sees elevus, mitte hirm. Kõrvalt vaadates oli lausa uskumatu, kui rahulikuks nad suutsid jääda. Issi muudkui seletas ja Siret muudkui tegi, mina seal kõrval hüppasin närvidest üles-alla ja vaatasin paaniliselt iga minuti tagant kella. Uskumatul kombel ei läinud nad närvi, vähemalt enne viimaseid minuteid, mil issi mõtles ühte ja Siret teise seina viimast liistu panna ja sealt tekkis segadus, aga aeg surus selga ja kohe-kohe oli Kivisaare pasunat oodata.

Katsumus oli korralik, kuna harjutanud me (või pigem Siret) ei olnud ja ei teanud üldse, mis tase teistel (naistel) on. Arvasime, et meil läks hästi ja läks ka, nurgad said õigesti saetud ja ühte seina said isegi augud puuritud ja liist düüblitega paigaldatud. Tund muutus hetkega minutiks ja jälle sai saatuslikuks see, et kulutasime aega kvaliteedile, puurimisele ja kruvimisele, selle asemel, et kõikidesse seintesse liistud ruttu seina liimida. Me ei kahetse midagi, mäng oli äge ja läbi võistluse sai Siret asja selgeks, võib-olla kunagi tuleb kasuks. 😀

Kokkuvõttes oli meil lõbus nädal ja loodame, et ka teile jäi positiivne mulje. 🙂

20180329_225720 — Issi istub nurgas ja mina käed puusas seina najale toetumas – seems about right 😀

Prožektori statiivi külge elegantselt teibitud GoPro

20180329_132250 — ..ja seejärel põrand maha

20180401_132206 — Magamistoas veel Sireti pandud “võistlusliistud”

20180401_111927 — Ai-ai, Ain, sa oskad ka õigel ajal õigesse kohta astuda!

20180401_132001 — Armas vaatepilt, eksole? 🙂

20180328_184619

Esile tõstetud

Kõige raskem nädal siiani!

Nonii, suuuur projekt – vannituba! Aega anti seekord rohkem kui 40 tundi, aga see ei tähenda, et see piisav oleks olnud.

Plaan oli meil olemas, aga kohe nädala alguses tõdesime, et ükski asi ei lähe nii lihtsalt kui plaanitud ja KÕIK tuleb ümber mõelda! Õnneks oleme paindlikud ja täitsa endast välja ei läinud, pole aega selle peale närvirakke kulutada. 😀

Enne tööde algust oli, nagu ikka, Bauhofi ring. Pidime ka naabrite stuffi peale võtma, aga kuna asju oli palju siis korraks tekkis küsimus, et kas Rasmuse asjad ikka peale mahuvad. Napilt pakkisime kõik ära ja saime õnneks ühe korraga käidud.

Ikka jäi kripeldama see tapeediteema. Meie väljavalitud ilus tapeet tõmmati ju seinast ära ja peale selle ka tehti maha, ei sobivat meie stiiliga. Kahtlesime pikalt, aga uus tapeet sai valitud ja seina pandud ning lõpptulemus jäi täitsa kena. 😊

Sihti silmas pidades jätkasime töödega. Muidugi oleks äge kui ma saaks öelda, et kuule issi, tule eest ära, ma plaadin ise lõpuni, aga tuleb tunnistada, et minust on rohkem kasu kui issi hüüab, et tal on kipsinuga vaja ja mina siis paari “kus see on?” ja “see sinine või punane?” järel talle selle ulatan. (Sorry, issi, ma vaikselt arenen alles selles valdkonnas.)

Tööde vahepeal käisime külas eelmise hooaja võitjatel. Jana ja Siim võtsid meid väga hästi vastu, näitasid meile oma kodu ja jagasid hea nõu. Suur tänu Janale, et issi ja Sireti vahelduseks maitsva õhtusöögiga kostitasid, neid ootas ees öö läbi plaatimist.

Keset ööd saigi siis pool põrandat plaaditud, aga üllatused ei saanud veel otsa. “Rõõmuga” avastasime, et kaks viimast plaadipakki on täitsa valest partiist ja millimeeter suuremad, kui meie õiged plaadid. Hetk paanikat ja uus plaan – poodiminek! Siis tuli meelde, et öö on ju, Bauhof on kinni.. Uus paanika ja veel uuem plaan – magame autos tunnikese ja ootame Bauhofi avamist. Tuli välja, et poest kohe täpselt samasuguseid pole võtta, ainult üks pakk, aga meile sellest ei piisanud. Pidime leiutama ja lappima midagi kokku tumedamat värvi samadest plaatidest. Veits käsitööd ja loomingulisust ning jälle üks raskus ületatud!

Vahepeal käisin küll koolis, aga hindamiseelse päeva (ning mis parata, ka öö) veetsin nendega koos korteris. Keegi peab ju kõrval juttu ajama (või salaja filmima) kui juhuslikult keset vuukimist tuku peale tahab tulla.. 😀

Vastu hommikut jõudsid nad ka dušikabiini paigaldamiseni ja veel viimastel minutitel “viskasime” peeglid seina, et ruumile vähegi valmis nägu anda.

Hindamise eel ja rivistusel olime kõik parajalt närvis. Palju oli vaeva nähtud, aga saime ise ka aru, et veits jäi midagi puudu. Mulle meie vannituba meeldib ja kiidaks tegijaid taevani, aga nagu me kõik teame, siis žürii on kullipilguga ja lausa kiuste otsib kõiki veakohti. See on nende töö, saame aru jah.

Päev oli aga alles varajane ja mis te arvate, et meid peale hindamist lihtsalt koju magama lasti? Ei, ikka tööle-tööle! Seekordseks mänguks anti meile euroalus (juriidilise korrektsuse huvides täpsustan, et tegemist oli ühekordse puidust kaubaalusega, mitte euroalusega) ja pidime sellest ühe tunni jooksul meisterdama praktilise väärtusega disainielemendi.

Kuna me niikuinii plaanisime sellist telefoniriiulit-võtmenagi asjandust koridori seinale, tegime kiire otsuse proovida see ise valmis teha. Joonistasime, saagisime, värvisime, käisime õues oksi korjamas ja mida kõike veel, aga oleme siiani päris uhked oma üllitise üle. Kui aega oleks rohkem olnud, siis oleksime muidugi veel vägevamaks teinud, aga kindlasti tuunime seda edasi ja kasutame seda reaalselt ka esikuseinal.

Tegelikult oli kogu nädal kümme korda raskem kui ma ümberjutustada suudan. Issi ja Siret tegid ööd läbi ränka tööd ja nägid vaeva, et mitte lihtsalt valmis saada, vaid ka hästi teha. Peale tavaliste 40-tunniste tööpäevade olid nad selle saate lõpuks üleval olnud lausa 60 tundi järjest, imeinimesed!

Kollast rosetti me küll ei saanud, aga punast ka mitte. Seegi hea, eks? 😀 Oleme vaprad ja rühime edasi, järgmise korrani! 😉

20180322_041419 — Issi oli ikka megalt tubli ja sai isegi proffidelt plaatimise kvaliteedi eest kiita!

Pange tähele, selle tuunime veel ägedamaks!

smuuti postituse jaoks — Ei saa lõpmatuseni ka kohvi juua, mingi hetk peab mahla peale üle minema, tervislikum kah!

20180319_185622 — Artur Bauhofis tehtavaid tähtsaid otsuseid üles märkimas 😀

20180322_132231 — Nurkadesse tuli midagi sellist leiutada

Kell oli selleks hetkeks täpselt 4:50, valmis pole veel midagi

Esile tõstetud

Esimene kuldne rosett!

Esimesel päeval peale võtmemängu kuulutati välja värvimismäng, aga mängust oli asi kaugel.. Kõigest 40 tunniga pidime jõudma kvaliteetse tulemuseni ja pole just kuigi raske aru saada, et see ööpäev ja natuke peale möödus kiiremini kui reedeti koolis ajaloo topelttund.

Esimese asjana tormasime Bauhofi ja autos veel arvutasime, mitu liitrit värvi üldse vaja on. Poodi jõudsime naabritest esimesena ja tänu sellele saime alguses natuke rahulikumalt värve valida, aga üsna pea jõudsid kõik teised ka kohale ja oli üks suur tormavate ja paanitsevate võistlejate ning nende sabas jooksvate kaamerameeste tohuvabohu. Saime enda arust kõik vajaliku korvi ja olimegi valmis korterisse tagasi minema. Päev oli õhtul ja kuna issil ja Siretil oli üks magamata öö juba seljataga, otsustasime natuke magada, et hommikul siis täie hooga värvima hakata, või vähemalt nii me lootsime.

Järgmisel hommikul seisime siis oma asjadega keset elutuba ja mõtlesime, mis edasi? Kust alustada? Kõigepealt ju see tüütu teipimine.. Egas midagi, tuleb teha! Kui lõpuks järg värvipurkide avamiseni jõudis, oli taaskord ärevus sees. Mul oli kohe tunne, et oh, ma olen empsiga varem seinu värvinud, rull mu vana sõber! Seda ma ei kartnud, pigem tegi närviliseks tõsiasi, et aega oli juba vähe, igale poole oli vaja kahte kihti värvi, aga kuivamisaeg tuleb ka sisse arvestada ja peale seinte ootasid ka laed värvimist.

Kuidagi ikkagi hakkasime pihta ja natuke nagu isegi edenes, kuigi aeg muudkui lendas. Muuhulgas avastasime, et teibiga koos saab ka krohvitükke seinast tõmmatud, üleüldse need seinad tuleks üle lihvida ja kohati ka pahteldada. Jäime endale kindlaks, et teeme kvaliteeti ja see mida jõuame, olgu vähemalt hästi tehtud. Õhtul sõitsime Siretiga poest akrüüli tooma (24/7 avatud Sikupilli Prisma päästis) ja juba oli täitsa hirmus, sest muudkui tegime ja tegime, aga ikka veel oli palju teha jäänud..

Kümne ajal saabus meile abiväge ja minul oli aeg objektilt lahkuda, kuna järgmise päeva varahommikul sõitsime sõbrannaga koos Stockholmi kontserdile (üliäge oli ❤️) . Niisiis ei näinudki ma värvimise hindamist ega tapeetimist. Tapeedimängust rääkisid nad mulle hiljem ja see jättis täpselt sellise šoki nagu saatest näha oli – kohtunikud armu ei andnud. Kuldne rosett aga oli super üllatus ja ausalt välja teenitud, nad tõesti rabasid tööd teha ja pingutasid hea tulemuse nimel.

Nüüd saab ainult paremaks minna, eks?

Ettevalmistus on alati see kõige tüütum osa

Esile tõstetud

Nii pikk päev ja nii lühike saade!

Esimesele võttepäevale sõitsime hommikul üsna vara, juba peaaegu hiljaks jäämas, ootusärevus hinges. Kõik tundus nii huvitav ja äge, kohtusin teiste naabritega (väga toredad inimesed), Keili ja Kivisaarega, produtsendi, režissööri ja kogu saate meeskonnaga jne. Mina kui produktsioonihuviline vaatasin kohe huviga kaameraid ja mikreid ja no ikka tahaks ise saadet teha! 😀

Hommikusel sissejuhatuskoosolekul jagati kiivrid ja meil oli veel chill. Kõik olid väga motiveeritud, alles algus eksole, ja üldjoontes jäi meelde positiivne õhkkond. Üsna pea aga olukord veidike muutus – päris kiirelt päris tõsiseks, aga see polnud mitte kurb või appi-kuhu-me-sattusime-tõsine, vaid ikka võtame-ennast-kokku-ja-teeme-selle-nüüd-ära-tõsine!

Külmast kangena aga ärevusest väriseva põlvega seisime esimesel rivistusel ja mina sain endale selle au valida meile korterivõti. Millegipärast oli mul kohe peas, millist võtit tahan ja eriti valiku ees ei kõhelnud. Siis aga see kurikuulus võtmejooks.. Plaan oli meil paigas ja töötas ka, aga noh, esimeseks me ikka ei tulnud. Pole hullu, saime tegelikult korteri, millega me algusest peale plaane paika olime pannud ja meile see väga sobis. Jäime rahule!

3-sekundilise vahega fotofinishit kõrvalt vaadates oli aga endal ka nii palju emotsioone. Kergendus, et meil vähemalt esialgu kõik sujus, aga samas ikka kaastunne ka, kohe alguses juba hakkas draama pihta. See tõepoolest ei olnud mingi teletrikk, vaid reaalselt nii juhtuski, karm värk.

Peale seda anti meile natuke aega korteris ringi vaatamiseks ja seejärel tuli esitada sisekujundajatele oma kavandid. Ütleme nii, et kuigi meie ees tundus, et mõlemad pigem noogutavad kaasa, siis ikkagi kartsime, et omavahel arutades on neil teised seisukohad. Õnneks tundus vähemalt saate põhjal, et väga maha meid ei tehtud. 😀 Meie teeme ikka sellise korteri, mis meile meeldib ja kus ma pärast elada ka tahaksin, see on ju põhiline!

Oligi aeg järjekordseks rivistuseks. Vist oli näha ka, et me olime ikka üsna närvis ja kartsime, et peame kohe vastu võtma oma esimese punase roseti.. Niigi oli terve päev väga emotsionaalne ja intensiivne olnud, nüüd siis vaja veel vererõhuga mängida! Te ei kujuta ette seda tunnet, kui Kivisaar ütles, et esimeses saates nad punast ei anna, tohutu kergendus! Me ise ju uskusime oma ideedesse, aga ikkagi suudetakse see kõik nii pingeliseks ajada..

Kaua meil aga asjade üle järele mõelda ei lastud, juba tulistati uue ülesandega – kogu korter värvida 40 tunniga. Sellest täpsemalt aga juba järgmine kord. Täitsa imelik, kuidas meie sisutihe ja kohati lausa tüütult pikk võttepäev kõigest tunni-ajaseks saateks kokku pannakse ja ekraanilt tundub nagu kõik olekski niimoodi siuh-vilks sõrmenipsuga toimunud.

Mina igatahes jään põnevusega uut saadet ootama ja loodan, et teie samuti!

pilt_110

Esile tõstetud

Homme on see päev!

Tegelikult oleme juba üsna pikalt selle projektiga tegelenud ja kuigi kõige alguses oli raske sellist suurt uudist enda teada hoida, siis üsna pea oli väga mõnus omaette oma asja ajada, keegi ei pärinud mis, kus või milleks. Vahepeal oli lausa tunne nagu käiks missioonil, millest teised ei tea ja mis kuidagi kõikide teiste kohustuste vahele osavalt ära mahutada tuleb. Saime vist hakkama ja jõudsime juba tundma hakata, et nii võiks vabalt hooaja lõpuni minna. Kujundamine, ehitamine, filmimine – kõik on täitsa vahva, aga nüüd tuuakse mängu ka televaatajad.

Homme ongi see päev, mil “Naabrist parem” 2018 telehooaeg pihta hakkab.. Kas ma kardan? Ei, aga ärevus on ikka sees. Treileri puhul oli juba näha, et väga lihtne on saatetegijatel jätte meist selline mulje, nagu nad ise tahavad ja kuigi nende eesmärk ilmselt ei ole mingeid valesid kokku monteerida, siis ikkagi iial ei tea, millised klipid on välja jäetud ja mida lõpuks eetris näidatakse. Ma ei ole varem seda saadet vaatanud (sorry) ja tänu sellele on veel eriti põnev, et mismoodi see siis üles ehitatud on. Kuna kõikidele naabritele on antud ka GoPro kaamera enda videopäeviku pidamiseks ja töö tegemise filmimiseks, siis ootan huviga, kas midagi minu filmitut ka sisse pannakse. Eks ma annan siis homme õhtul teada. 😉

IMG-20180316-WA0004 — Kuna meid on paras ports ja objektil peab kogu aeg kiivrit kandma, kirjutasime kohe oma kiivritele nimed peale, et lihtsam oleks. Meie eeskujul on nüüd ka kõikidel teistel nimed otsaees. 🙂

Esile tõstetud

Pommuudis!

Ühel tegusal veebruarikuu päeval saatis isa mulle sõnumi sisuga “Loe ja ütle, mis sa arvad.” Avasin kirja ja kohe esimene rida ütles “Palju õnne! Teis on tõesti potentsiaali saada naabrist paremaks.” Ee.. tegelt ka? No mul ei olnud sellest plaanist küll õrna aimugi ja ega ei oskanudki midagi arvata peale selle, et issi on vist hulluks läinud. “Naabrist parem”, mis ajast see minusse puutub? Vastasin ainult mõttega, mis esimese hooga pähe tuli, et sinna saatesse on mõtet ainult võitma minna.
Paar nädalat hiljem oli kogu pere ootamatult aia taga ja mind võeti kaasa, et uudist rääkida. Alles peale nende pika jutu ära kuulamist jõudis kohale, et “Naabrist parem” uus hooaeg puutub vägagi meisse ja minusse, sest meil on võimalus võita mulle kodu. Nüüd läheb asi täie hooga lahti ja teeme selle ära!

Siin lehel saate lugeda kõike, mis meil sel teekonnal ette tuleb, nii kaadri ees kui kaadri taga, ja mis emotsioonid mind valdavad. Praegu olen igatahes väga põnevil ja ootusärev, juba paari päeva pärast on esimene saade eetris!

“If somebody offers you an amazing opportunity but you are not sure you can do it, say yes – then learn how to do it later!” — Richard Branson

Vasakult: Siret, Andri, Artur, Ardo, Hedy

Higi, veri ja pisarad – ilma liialdamata!

Selle nädala ülesandeks oli kolmetoaliste korterite kolmanda toa ehitamine, aga meil pole mingit “kolmandat tuba” ja pidime hoopis Heleni ja Karli korterisse sauna valmis ehitama. Tore algus ja tore lõpp, aga vahepealne kisus päris traagiliseks..

Algas kõik sellega, et pool nädalat ei saanud midagi teha, sest saunaruumis olid ettevalmistused tegemata, aga pole hullu, eks meil oligi vaja aega, et plaani pidada. Idee ja visioon olid täitsa meie mõeldud, aga pidasime silmas hipsterite korteri stiili ja mõtlesime ka selle peale, kuidas meie maitse järgi saun neile sobib. Õnneks ei olnud sellega üldse probleeme, maitsed ühtisid, nad usaldasid meid oma plaane nende korteris teoks tegema ja peale selle olid veel külalislahked ja võtsid mõnusalt vastu ka!

Lõpuks kui materjal oli koos, siht oli silme ees ja hindamispäev lähenes, hakkasid issi ja Siret tööd tegema. (Ma käisin koolis.) Kõik sujus, kuni selle hetkeni, mil Siret omal peaaegu näpu otsast oleks lõikanud.. Ma täpselt ei tea, kuidas see juhtus, aga laudu lihvides suutis ta kätt vahetades kuidagi kogemata parema käe nimetissõrmele pealtpoolt sellise eriti vastiku sisselõike teha. Nahk oli ümbert kärssand ja isegi luu oli kraabitud. Pidi kohe EMOsse minema ja õmmelda laskma. Suht jube!

Peale seda oli kõigest sellest üleväsimusest ja traumast Siretil palavik ja ainuõige oli lasta tal puhata ja magada. See aga tähendas, et üks töötegija oli vähem.. Niigi võttis see vahejuhtum mitu tundi aega ja nüüd oli vähem kui 20 tundi järgmise hommiku pasunani.

Meid päästis tiimitöö – mina ja Andri saime appi minna ja varasemast rohkem töid enda peale võtta, et ka Sireti osa natukenegi kompenseerida. Issile tuli Aivo ka appi (mida me küll ilma temata teeks?) ja üritasime tööhool mitte raugeda lasta. Kindlasti oli abiks ka see, et olime hipsterite korteris ja nemad tegid ka öö läbi tööd – seltsis ikka segasem!

Küll me nuputasime, kuidas põrandale Suur Vanker joonistada nii, et see lakke pannes ka õiget pidi oleks. Siis lihvisime Andriga laudu nii, et näpud tossasid. Vahepeal veel õppisin sae kasutamise ära (no peaaegu) ja suutsin fooliumteibiga näpud katki tõmmata. Takistuste kiuste saime aga üsna hästi hakkama ja peale selle, et olime hommikuks surmväsinud, oli meil ka saun ette näidata! 🙂 (Noh, sorry, na-atuke jäi küll puudu, et täiesti valmis oleks.)

Sisse astudes oli mõnus soe, hea lõhn, üliäge sein ja Suur Vanker laes – mida veel tahta?! Meie rõõmuks meeldis see Helenile ja Karlile väga ning kuigi issi, perfektsionist nagu ta on, ei olnud ikka rahul, saime kuldse roseti ja hunniku auhindu ka veel! 🙂 Irooniline on muidugi see, et võitsime kaks kasti “saunajooki”, aga issi ega Siret kumbki ei joo õlut. 😀 Ühe kasti said Hipsterid omale ja teine läks tänutäheks Aivole! 🙂

Kuldse roseti võidu tegi nõmedaks see, et pidime selle kellegi ukselt võtma. Kohe võttis selle naudingu ja võidurõõmu ära. Ma arvan, et kõik osalejad nõustuvad sellega. Võiks ju saada lihtsalt tunnustust hea töö eest, mitte keerama seda kui karistuseks, et kelle ukse taha nad nüüd lähevad. Aga saade on saade ja mängime nende reeglite järgi. Lõpplahendus polnud just kõige halvem. 😀

Võttepäeva hommikul korraldati meile kiire värske õhu paus. Kui (peaaegu) igal muul ajal teeks rõõmuga paar lõbusat joogasugemetega võimlemisharjutust, siis peale sellist töömaratoni oli pigem vaja keskenduda, et süda ikka rütmis püsiks. 😀 Mul ei olnud tegelikult väga hull, sest sain vastu hommikut natuke magada, aga mõni mees (jep, Ardo) pingutas ikka viimase minutini.

Õnneks oli seekordne rosetimäng rahulikum (mul hea öelda, ma ei osalenud) ja pidi tegema tööd mõttega, mitte füüsiliselt.

Nüüd aga on järg elutubade käes ja kui tundub, et diivan tuppa ja valmis, siis päris nii lihtsalt me ikka läbi ei saa. Tuleb taaskord põnev nädal! 🙂