Nii pikk päev ja nii lühike saade!

Esimesele võttepäevale sõitsime hommikul üsna vara, juba peaaegu hiljaks jäämas, ootusärevus hinges. Kõik tundus nii huvitav ja äge, kohtusin teiste naabritega (väga toredad inimesed), Keili ja Kivisaarega, produtsendi, režissööri ja kogu saate meeskonnaga jne. Mina kui produktsioonihuviline vaatasin kohe huviga kaameraid ja mikreid ja no ikka tahaks ise saadet teha! 😀

Hommikusel sissejuhatuskoosolekul jagati kiivrid ja meil oli veel chill. Kõik olid väga motiveeritud, alles algus eksole, ja üldjoontes jäi meelde positiivne õhkkond. Üsna pea aga olukord veidike muutus – päris kiirelt päris tõsiseks, aga see polnud mitte kurb või appi-kuhu-me-sattusime-tõsine, vaid ikka võtame-ennast-kokku-ja-teeme-selle-nüüd-ära-tõsine!

Külmast kangena aga ärevusest väriseva põlvega seisime esimesel rivistusel ja mina sain endale selle au valida meile korterivõti. Millegipärast oli mul kohe peas, millist võtit tahan ja eriti valiku ees ei kõhelnud. Siis aga see kurikuulus võtmejooks.. Plaan oli meil paigas ja töötas ka, aga noh, esimeseks me ikka ei tulnud. Pole hullu, saime tegelikult korteri, millega me algusest peale plaane paika olime pannud ja meile see väga sobis. Jäime rahule!

3-sekundilise vahega fotofinishit kõrvalt vaadates oli aga endal ka nii palju emotsioone. Kergendus, et meil vähemalt esialgu kõik sujus, aga samas ikka kaastunne ka, kohe alguses juba hakkas draama pihta. See tõepoolest ei olnud mingi teletrikk, vaid reaalselt nii juhtuski, karm värk.

Peale seda anti meile natuke aega korteris ringi vaatamiseks ja seejärel tuli esitada sisekujundajatele oma kavandid. Ütleme nii, et kuigi meie ees tundus, et mõlemad pigem noogutavad kaasa, siis ikkagi kartsime, et omavahel arutades on neil teised seisukohad. Õnneks tundus vähemalt saate põhjal, et väga maha meid ei tehtud. 😀 Meie teeme ikka sellise korteri, mis meile meeldib ja kus ma pärast elada ka tahaksin, see on ju põhiline!

Oligi aeg järjekordseks rivistuseks. Vist oli näha ka, et me olime ikka üsna närvis ja kartsime, et peame kohe vastu võtma oma esimese punase roseti.. Niigi oli terve päev väga emotsionaalne ja intensiivne olnud, nüüd siis vaja veel vererõhuga mängida! Te ei kujuta ette seda tunnet, kui Kivisaar ütles, et esimeses saates nad punast ei anna, tohutu kergendus! Me ise ju uskusime oma ideedesse, aga ikkagi suudetakse see kõik nii pingeliseks ajada..

Kaua meil aga asjade üle järele mõelda ei lastud, juba tulistati uue ülesandega – kogu korter värvida 40 tunniga. Sellest täpsemalt aga juba järgmine kord. Täitsa imelik, kuidas meie sisutihe ja kohati lausa tüütult pikk võttepäev kõigest tunni-ajaseks saateks kokku pannakse ja ekraanilt tundub nagu kõik olekski niimoodi siuh-vilks sõrmenipsuga toimunud.

Mina igatahes jään põnevusega uut saadet ootama ja loodan, et teie samuti!