Selle nädala ülesandeks oli kolmetoaliste korterite kolmanda toa ehitamine, aga meil pole mingit “kolmandat tuba” ja pidime hoopis Heleni ja Karli korterisse sauna valmis ehitama. Tore algus ja tore lõpp, aga vahepealne kisus päris traagiliseks..
Algas kõik sellega, et pool nädalat ei saanud midagi teha, sest saunaruumis olid ettevalmistused tegemata, aga pole hullu, eks meil oligi vaja aega, et plaani pidada. Idee ja visioon olid täitsa meie mõeldud, aga pidasime silmas hipsterite korteri stiili ja mõtlesime ka selle peale, kuidas meie maitse järgi saun neile sobib. Õnneks ei olnud sellega üldse probleeme, maitsed ühtisid, nad usaldasid meid oma plaane nende korteris teoks tegema ja peale selle olid veel külalislahked ja võtsid mõnusalt vastu ka!
Lõpuks kui materjal oli koos, siht oli silme ees ja hindamispäev lähenes, hakkasid issi ja Siret tööd tegema. (Ma käisin koolis.) Kõik sujus, kuni selle hetkeni, mil Siret omal peaaegu näpu otsast oleks lõikanud.. Ma täpselt ei tea, kuidas see juhtus, aga laudu lihvides suutis ta kätt vahetades kuidagi kogemata parema käe nimetissõrmele pealtpoolt sellise eriti vastiku sisselõike teha. Nahk oli ümbert kärssand ja isegi luu oli kraabitud. Pidi kohe EMOsse minema ja õmmelda laskma. Suht jube!
Peale seda oli kõigest sellest üleväsimusest ja traumast Siretil palavik ja ainuõige oli lasta tal puhata ja magada. See aga tähendas, et üks töötegija oli vähem.. Niigi võttis see vahejuhtum mitu tundi aega ja nüüd oli vähem kui 20 tundi järgmise hommiku pasunani.
Meid päästis tiimitöö – mina ja Andri saime appi minna ja varasemast rohkem töid enda peale võtta, et ka Sireti osa natukenegi kompenseerida. Issile tuli Aivo ka appi (mida me küll ilma temata teeks?) ja üritasime tööhool mitte raugeda lasta. Kindlasti oli abiks ka see, et olime hipsterite korteris ja nemad tegid ka öö läbi tööd – seltsis ikka segasem!
Küll me nuputasime, kuidas põrandale Suur Vanker joonistada nii, et see lakke pannes ka õiget pidi oleks. Siis lihvisime Andriga laudu nii, et näpud tossasid. Vahepeal veel õppisin sae kasutamise ära (no peaaegu) ja suutsin fooliumteibiga näpud katki tõmmata. Takistuste kiuste saime aga üsna hästi hakkama ja peale selle, et olime hommikuks surmväsinud, oli meil ka saun ette näidata! 🙂 (Noh, sorry, na-atuke jäi küll puudu, et täiesti valmis oleks.)
Sisse astudes oli mõnus soe, hea lõhn, üliäge sein ja Suur Vanker laes – mida veel tahta?! Meie rõõmuks meeldis see Helenile ja Karlile väga ning kuigi issi, perfektsionist nagu ta on, ei olnud ikka rahul, saime kuldse roseti ja hunniku auhindu ka veel! 🙂 Irooniline on muidugi see, et võitsime kaks kasti “saunajooki”, aga issi ega Siret kumbki ei joo õlut. 😀 Ühe kasti said Hipsterid omale ja teine läks tänutäheks Aivole! 🙂
Kuldse roseti võidu tegi nõmedaks see, et pidime selle kellegi ukselt võtma. Kohe võttis selle naudingu ja võidurõõmu ära. Ma arvan, et kõik osalejad nõustuvad sellega. Võiks ju saada lihtsalt tunnustust hea töö eest, mitte keerama seda kui karistuseks, et kelle ukse taha nad nüüd lähevad. Aga saade on saade ja mängime nende reeglite järgi. Lõpplahendus polnud just kõige halvem. 😀
Võttepäeva hommikul korraldati meile kiire värske õhu paus. Kui (peaaegu) igal muul ajal teeks rõõmuga paar lõbusat joogasugemetega võimlemisharjutust, siis peale sellist töömaratoni oli pigem vaja keskenduda, et süda ikka rütmis püsiks. 😀 Mul ei olnud tegelikult väga hull, sest sain vastu hommikut natuke magada, aga mõni mees (jep, Ardo) pingutas ikka viimase minutini.
Õnneks oli seekordne rosetimäng rahulikum (mul hea öelda, ma ei osalenud) ja pidi tegema tööd mõttega, mitte füüsiliselt.
Nüüd aga on järg elutubade käes ja kui tundub, et diivan tuppa ja valmis, siis päris nii lihtsalt me ikka läbi ei saa. Tuleb taaskord põnev nädal! 🙂
Hedy blogi 